Patrullvõistlus „ Kotkaretk“ 2016

Patrullvõistlus „Kotkaretk“ toimus septembrikuu viimasel nädalavahetusel 23-25.09 Läänemaal, Haapsalu lähistel. Võistluse avamine ja lõpetamine toimus Haapsalu spordikeskuse lasketiirus.

Meie sõit Haapsallu läks lahti reede õhtul kuskil poole seitsme ajal, vastutajaks meil kaasas Joonas Eero. Tiimiliikmed olid Gerli, Kaisa, Grete-Kai ja mina. Autos kordasime üle sidet ja sõlmi, et võistlusel raskesse olukorda ei satuks. Kohale jõudsime üpris vara ja läksime aega parajaks tegema linna peale. Jalutasime veidi, siis leidsime mänguväljaku, kus tegime paar väga toredat pilti ja hakkasime tagasi liikuma. 
Lasketiiru sisse astudes oli see päris paksult inimesi täis. Seejärel võtsime oma tiimi kolonni, toimus avamine, stardiaegade loosimine ja räägiti mõnest olulisemast asjast, millest peaksime teadlikud olema enne, kui rajale lähme. Toimus ka laskmine, osadel hommikul, osadel õhtul. Meie ajaks oli pandud 23:45. Selle aja jooksul jõudsime süüa, teha endale igaksjuhuks varustuse kontrolli ja olla niisama hästi lahedad. Laskmas sai meie tiimi Kaisa päeva parima kirja, vähemalt nii ütles meile instruktor sel hetkel. Laskmisega kõik korras oli meie kõige suurem soov jõuda üles magamisasemele, sest näiteks minul oli väike tukastus juba all lasketiirus, samal ajal kui meist eelmine tiim oma ülesannet täitis. Lõpuks saime ka meie silmad kinni.

Äratus, see kõige imelisem asi muidugi, helises 5:30. Stardijärjekorra ja tiimi numbri saime eelmisel õhtul. Meie tiim nr. 20 lahkus 7:35. Käisime söömas, kordasime üle olulised asjad, panime kodinad kokku ja läksime varustuse kontrolli. Kogu varustus ilusti kotis, tehti meist pilt ja minna me võisime.


Punkte oli kokku 9. Esimesel päeval oli pääste+elustamine, raadiojaamad, takistusrada, taimede tundmine, sissi telgi püstitamine ja paintball. Teisel päeval oli valikorienteerumine, meditsiin ja jõe ületamine.    

Päästes+elustamises tuli päästa vette kukkunud ja uppumisohus olev inimene ning seejärel tuli nuku peal imiteerida elustamist. Selles punktis läks meil laausa suurepäraselt.

Järgmises punktis tuli raadiojaamadega suheldes kokku panna legoklotsidest värviline maja

Takistusrajal tuli esmalt roomata, seejärel joosta veidi, et jõuda paadini, mis vee ääres oli. Tõmbasime endile päästevestid selga ja erutasime pisikesele saarele. Seal tuli asetada nukk kanderaamile ja joosta koos kogu kumatusega läbi vee, üles mäe peale, kus ootas atv-ga mees ja viis kanatanu n.ö abipunkti. Siis jälle väike jooks ja tuli nuga visata. Ja lõpuks jälle kõik jõuvarud kokku kogudes mäest üles finishisse joosta.

Siis alustasime teed üllatuspunkti poole. Selleks oli taimede tundmine. Alguses oli kõik hästi, jalad olid küll veidi märjad, aga sellest polnud hullu. Siis ei osanud meis veel keegi arvata, et meid ootab ees kraav, millest me pidime läbi minema. Metsast kaugemale vaadates nägime lagedat ala ja hakkasime selle poole liikuma. Jaa oioi, meie ees ilutses üks päris lai ja silma järgi üsna sügav kraav. Kaisa läks proovis järgi kui sügav on ja Gerli läks samal ajal otsima veidi madalamat kohta. Lõpuks siiski ületasime jõe nii, et peaaegu kõik tilkus. Mina panin küll enda koti ja jaki kaasavõetud suurde prügikotti, aga teistel kotid ja rakmed tilkusid. Kraavist ülepea märjana välja tulles kõlasid meie sõjakad hüüded ka ilmselt teise põllu otsa. Läksime üle põllu ja nägime suurt hulka inimesi. Esmalt oli hirm, et ehk on vastutegevus. Lähemale minnes aga vaatasime, et seal on hoopis 2 tiimi, ühed neist meie pisikesed Tallinna Noored Kotkad. Omasid nähes tuli ikka naeratus suu nurka küll. Ületasime veel ühe põllu ja siis hakkas nali pihta. Suur tee, millest pidime üle minema, oli täis tragisid vastutegevuse liikmeid, kes kohe ei tahtnud meid üle tee lasta. Jändasime seal vist oma 15-20 minutit, vaheldumisi joostes ja pika rohu sisse varjudes. Lõpuks saime ka meie üle ja punkt ei olnud enam kaugel.

Punktis saime veidi puhata ja mina vahetasin riideid. Siis kutsuti meid ja räägiti ülesandest. Pidime panema kokku köögiviljad ja nende seemned. Kokku oli 13 köögivilja ja seemnepakikest. Õigesti saime meie 7.

Järgmine punkt oli telgi püstitamine. Tee sinna oli ka üsna naljakas ja väsitav, sest jalutasime peale ühe suure ringi. Mõtlesime, et jääme hiljaks, aga jõudsime hoopis 15 minutit varem. Sõime, puhkasime, naersime ja saime rääkida ka enda vastutajaga. Telgi püstitamine ise läks meil väga hästi. Saime kiita, et meie telgil on kuju ja kuskilt ei lopenda. Aja puuduse tõttu jäid küll telgi ääred sisse panemata, aga koostöö mis meil oli, korvas ka selle.

Päeva viimane punkt oli paintball. Teekonda alustasime üsna rahulikult, aga lõpuks saime aru, et sinna punkti jääme küll hiljaks. Lisasime tempot, jooksime ja kõndisime vaheldumisi. Aga suureks üllatuseks meile jõudsime kohale nii, et meil oli veel üsna palju aega. Selles punktis tuli paintballi relvadega vaenlaste pihta tuld anda. Vaenlasteks  olid papitükid, millel vaenlase kujutis. Minu arust saime me sellega ka hästi hakkama, sest koostöö oli meil jällegi super.

Telgialasse hakkasime minema juba üsna hämaras. Algul ei leidnud me õiget kohta, kus traataiast läbi minna, aga siis tuli veel üks tiim ja aitasid meil leida aias olevat auku. Jõudsime veidi suurema tee peale ja järsku kuulsime autot tulemas. Kes jooksis metsa, kes kraavi ja kes mis iganes imetrikke tegi, et märkamatuks jääda. Tegelikult oli see tsiviilelanike auto ja tulime oma peidukatest välja. Auto seepeale jäi seisma ja inimesed seal sees küsisid päris imestunud nägudega, et kas kõik on korras ikka. Meie oma rõõmsas olekus vastasime jaatavalt ja selgitasime, et meil on võistlus.
Jalutasime veidi edasi, käies mööda suurt teed ja koguaeg kartes, et keegi kohe hüppab põõsast välja või kuidagi muud moodi meid kinni nabib. Ka siis saime teha päris palju jooksu ja varjumist, nii tavaliste autode kui ka Kaitseliidu autode eest. Viimane kelle eest me varjusime oligi Kaitseliidu auto ja see jäi üsna pikalt teeristile seisma. Seal põõsa all lamades ja üritades võimalikult liikumatult olla, tuli ikka uni peale küll. Oma 3 korda vast lasin korraks silmad kinni. Lõpuks saime ka meie minema ja kõmpisime telgiala poole. 

Jõudsime ilusti telgialasse, panime asjad telki ja läksime sööma. Pärast telgis avastasime, et meil on sinna päris tore seltskond kokku kogunenud. Öösel oli ka üks luureülesanne, millest saime teada mõni aeg enne öörahu.

Hommik algas 7:20, kui Grete-Kai telefon mõnusast unest üles äratas. Äratasime ka kogu ülejäänud telgirahva üles. Teipisime jalad, tegime mõned hommikurutiini juurde kuuluvad asjad, panime varustuse kokku ja võtsime veel vett.

Esimene punkt oli kohe seal samas lähedal ja selleks oli valikorienteerumine. Läks kuidas läks, mina esiteks jooksin õigest teeotsast mööda ja hiljem kogemata ringiga tagasi. Paar punkti saime ikka kirja, seegi hästi.

Järgmiseks oli meditsiin. Sinna jõudes oli meil veidi aega, et hommikust süüa ja veidi tähtsaid asju meelde tuletada. Punktis anti meile ette paber, millel kirjas, mis asju tegema peab. Alguses jagasime kõik nelja peale ära, kuid siis öeldi, et üks mängib kannatanut. Kohe oli selge kes. Selleks olin mina, sest mina veel eriti neid õigeid võtteid ei tea ja oli hea, et sain samal ajal neid ka ise näha. Seal läks meil ka päris hästi. Minu tiimikaaslased teadsid meditsiinist ikka päris palju.

Ja nüüd viimane punkt. Lehele oli märgitud lihtsalt sõnaga jõgi. Kohe tuli pähe mõtted jõe ületamisest ujudes või läbi joostes. Tegelikult oli asi palju lihtsam: tuli ennast kinnitada rakmete ja karabiiniga trossi külge ja ennast mööda trossi edasi tõmmates jõgi ületada. Siis tuli ennast trossi küljest lahti saada ja joosta veidi edasi, kus pidi jõge ületama nii, et all on veidi laiem koormalindi taoline nöör (täpne nimetus ei meenu) ja üleval tross. Ülevalt kinni hoides ja mööda nööri edasi liikudes saime jõe ületatud. Vette kukkumine polnud karistatav ja selle peale jooksid Gerli ja Grete-Kai otse läbi jõe. Viimaseks tuli rakmed jalast saada ja need kindlasse kohta riputada. Nagu ma mäletan siis meie vastutaja oli meie üle päris õnnelik ja andis lootust, et ehk saame esikolmikusse.

Tagasi läksime nii, et naeratus oli kõrvuni, sest lõpp juba paistis. Kuigi oli ka veidi kurb meel, sest  kogu võistlus oli väga väga lahe. Siiski vaatasime igal teeristil igaksjuhuks kullipilguga tee üle, sest vastutegevus võis ka seal varitseda. Õnneks saime ilma vahejuhtumiteta linna, kus vastutegevus enam tegutseda ei tohtinud. Spordihoone nurgal tegime ka lõpujooksu finishisse ja meele tegi veel rõõmsamaks kui nägime, et meie vastutaja juba ootab ja eemal saab süüa. Kiire varustuse kontroll ja ruttu pesema.

Hiljem liikusime lasketiiru, kus toimus võistluse lõpetamine, diplomite jagamine ja kohtaade teatamine. Meie väga väga tubli tiim sai teise koha. See on lausa imeline ja muutis kõige, mis oli hea veel paremaks

Grete-Kai - Nii suurt seiklust pole mul vist varem olnud. Olen väga rahul meie sooritusega, ikkagi teine koht ja me ei jäänud vastutegevusele kordagi vahele (kuigi pidime mitmel korral eest ära jooksma). Meeldis, et teisel päeval saime kiiresti punktidesse ja üldiselt olid kõik punktid huvitavad. Olen väga rahul, et oma nädalavahetuse Kotkaretkel veetsin.

Kaisa - Võistlus meeldis mulle väga, sai üle tüki aja uuesti metsa võistlema minna ja tore viis kuidas oma vaba aega veeta. Suureks üllatuseks tuli mulle see, kuidas meie tiim sai kõikide asjadega hästi hakkama ja motivatsiooni meil ikka jätkus mõnusalt, olime rõõmsad ja ei vingunud. See mulle räigelt meeldis.

Gerli - Võistlus oli väga tore. Ülesanded olid väga hästi korraldatud ja me saime nendega ülihästi hakkama. Seltskond oli ka väga lahe, rajal sai palju nalja. Tallinn sai kuulsaks sõnaga ,,ujujad’’, kuna meid ei takistanud ükski jõgi ega kraav ja olime pidevalt märjad. Mulle meeldis väga, et keegi ei vingunud ega virisenud, väga lõbus oli.











Kaks hästi toredat Lääne maleva noormeest tegid võistlusest väga lahedad kokkuvõtvad videod:

Kevin Mardiste video: 


Kert Õiglase video:


Kommentaarid