Patrullvõistlus „ Kotkaretk“ 2016
Patrullvõistlus „Kotkaretk“
toimus septembrikuu viimasel nädalavahetusel 23-25.09 Läänemaal, Haapsalu
lähistel. Võistluse avamine ja lõpetamine toimus Haapsalu spordikeskuse
lasketiirus.
Meie sõit Haapsallu läks lahti
reede õhtul kuskil poole seitsme ajal, vastutajaks meil kaasas Joonas Eero.
Tiimiliikmed olid Gerli, Kaisa, Grete-Kai ja mina. Autos kordasime üle sidet ja
sõlmi, et võistlusel raskesse olukorda ei satuks. Kohale jõudsime üpris vara ja
läksime aega parajaks tegema linna peale. Jalutasime veidi, siis leidsime
mänguväljaku, kus tegime paar väga toredat pilti ja hakkasime tagasi liikuma.
Lasketiiru sisse astudes oli see päris paksult inimesi täis. Seejärel võtsime
oma tiimi kolonni, toimus avamine, stardiaegade loosimine ja räägiti mõnest
olulisemast asjast, millest peaksime teadlikud olema enne, kui rajale lähme.
Toimus ka laskmine, osadel hommikul, osadel õhtul. Meie ajaks oli pandud 23:45.
Selle aja jooksul jõudsime süüa, teha endale igaksjuhuks varustuse kontrolli ja
olla niisama hästi lahedad. Laskmas sai meie tiimi Kaisa päeva parima kirja,
vähemalt nii ütles meile instruktor sel hetkel. Laskmisega kõik korras oli meie
kõige suurem soov jõuda üles magamisasemele, sest näiteks minul oli väike
tukastus juba all lasketiirus, samal ajal kui meist eelmine tiim oma ülesannet
täitis. Lõpuks saime ka meie silmad kinni.
Äratus, see kõige imelisem asi
muidugi, helises 5:30. Stardijärjekorra ja tiimi numbri saime eelmisel õhtul.
Meie tiim nr. 20 lahkus 7:35. Käisime söömas, kordasime üle olulised asjad,
panime kodinad kokku ja läksime varustuse kontrolli. Kogu varustus ilusti
kotis, tehti meist pilt ja minna me võisime.
Punkte oli kokku 9. Esimesel
päeval oli pääste+elustamine, raadiojaamad, takistusrada, taimede tundmine, sissi
telgi püstitamine ja paintball. Teisel päeval oli valikorienteerumine,
meditsiin ja jõe ületamine.
Päästes+elustamises tuli päästa
vette kukkunud ja uppumisohus olev inimene ning seejärel tuli nuku peal
imiteerida elustamist. Selles punktis läks meil laausa suurepäraselt.
Järgmises punktis tuli
raadiojaamadega suheldes kokku panna legoklotsidest värviline maja
Takistusrajal tuli esmalt
roomata, seejärel joosta veidi, et jõuda paadini, mis vee ääres oli. Tõmbasime
endile päästevestid selga ja erutasime pisikesele saarele. Seal tuli asetada
nukk kanderaamile ja joosta koos kogu kumatusega läbi vee, üles mäe peale, kus
ootas atv-ga mees ja viis kanatanu n.ö abipunkti. Siis jälle väike jooks ja
tuli nuga visata. Ja lõpuks jälle kõik jõuvarud kokku kogudes mäest üles
finishisse joosta.
Siis alustasime teed
üllatuspunkti poole. Selleks oli taimede tundmine. Alguses oli kõik hästi,
jalad olid küll veidi märjad, aga sellest polnud hullu. Siis ei osanud meis
veel keegi arvata, et meid ootab ees kraav, millest me pidime läbi minema.
Metsast kaugemale vaadates nägime lagedat ala ja hakkasime selle poole liikuma.
Jaa oioi, meie ees ilutses üks päris lai ja silma järgi üsna sügav kraav. Kaisa
läks proovis järgi kui sügav on ja Gerli läks samal ajal otsima veidi madalamat
kohta. Lõpuks siiski ületasime jõe nii, et peaaegu kõik tilkus. Mina panin küll
enda koti ja jaki kaasavõetud suurde prügikotti, aga teistel kotid ja rakmed
tilkusid. Kraavist ülepea märjana välja tulles kõlasid meie sõjakad hüüded ka
ilmselt teise põllu otsa. Läksime üle põllu ja nägime suurt hulka inimesi.
Esmalt oli hirm, et ehk on vastutegevus. Lähemale minnes aga vaatasime, et seal
on hoopis 2 tiimi, ühed neist meie pisikesed Tallinna Noored Kotkad. Omasid
nähes tuli ikka naeratus suu nurka küll. Ületasime veel ühe põllu ja siis
hakkas nali pihta. Suur tee, millest pidime üle minema, oli täis tragisid
vastutegevuse liikmeid, kes kohe ei tahtnud meid üle tee lasta. Jändasime seal
vist oma 15-20 minutit, vaheldumisi joostes ja pika rohu sisse varjudes. Lõpuks
saime ka meie üle ja punkt ei olnud enam kaugel.
Punktis saime veidi puhata ja
mina vahetasin riideid. Siis kutsuti meid ja räägiti ülesandest. Pidime panema
kokku köögiviljad ja nende seemned. Kokku oli 13 köögivilja ja seemnepakikest.
Õigesti saime meie 7.
Järgmine punkt oli telgi
püstitamine. Tee sinna oli ka üsna naljakas ja väsitav, sest jalutasime peale
ühe suure ringi. Mõtlesime, et jääme hiljaks, aga jõudsime hoopis 15 minutit
varem. Sõime, puhkasime, naersime ja saime rääkida ka enda vastutajaga. Telgi
püstitamine ise läks meil väga hästi. Saime kiita, et meie telgil on kuju ja kuskilt
ei lopenda. Aja puuduse tõttu jäid küll telgi ääred sisse panemata, aga koostöö
mis meil oli, korvas ka selle.
Päeva viimane punkt oli
paintball. Teekonda alustasime üsna rahulikult, aga lõpuks saime aru, et sinna
punkti jääme küll hiljaks. Lisasime tempot, jooksime ja kõndisime vaheldumisi.
Aga suureks üllatuseks meile jõudsime kohale nii, et meil oli veel üsna palju
aega. Selles punktis tuli paintballi relvadega vaenlaste pihta tuld anda.
Vaenlasteks olid papitükid, millel
vaenlase kujutis. Minu arust saime me sellega ka hästi hakkama, sest koostöö
oli meil jällegi super.
Telgialasse hakkasime minema juba
üsna hämaras. Algul ei leidnud me õiget kohta, kus traataiast läbi minna, aga
siis tuli veel üks tiim ja aitasid meil leida aias olevat auku. Jõudsime veidi
suurema tee peale ja järsku kuulsime autot tulemas. Kes jooksis metsa, kes
kraavi ja kes mis iganes imetrikke tegi, et märkamatuks jääda. Tegelikult oli
see tsiviilelanike auto ja tulime oma peidukatest välja. Auto seepeale jäi
seisma ja inimesed seal sees küsisid päris imestunud nägudega, et kas kõik on
korras ikka. Meie oma rõõmsas olekus vastasime jaatavalt ja selgitasime, et
meil on võistlus.
Jalutasime veidi edasi, käies
mööda suurt teed ja koguaeg kartes, et keegi kohe hüppab põõsast välja või
kuidagi muud moodi meid kinni nabib. Ka siis saime teha päris palju jooksu ja
varjumist, nii tavaliste autode kui ka Kaitseliidu autode eest. Viimane kelle
eest me varjusime oligi Kaitseliidu auto ja see jäi üsna pikalt teeristile
seisma. Seal põõsa all lamades ja üritades võimalikult liikumatult olla, tuli
ikka uni peale küll. Oma 3 korda vast lasin korraks silmad kinni. Lõpuks saime
ka meie minema ja kõmpisime telgiala poole.
Jõudsime ilusti telgialasse, panime asjad
telki ja läksime sööma. Pärast telgis avastasime, et meil on sinna päris tore
seltskond kokku kogunenud. Öösel oli ka üks luureülesanne, millest saime teada mõni aeg enne öörahu.
Hommik algas 7:20, kui Grete-Kai
telefon mõnusast unest üles äratas. Äratasime ka kogu ülejäänud telgirahva
üles. Teipisime jalad, tegime mõned hommikurutiini juurde kuuluvad asjad,
panime varustuse kokku ja võtsime veel vett.
Esimene punkt oli kohe seal samas
lähedal ja selleks oli valikorienteerumine. Läks kuidas läks, mina esiteks
jooksin õigest teeotsast mööda ja hiljem kogemata ringiga tagasi. Paar punkti
saime ikka kirja, seegi hästi.
Järgmiseks oli meditsiin. Sinna
jõudes oli meil veidi aega, et hommikust süüa ja veidi tähtsaid asju meelde
tuletada. Punktis anti meile ette paber, millel kirjas, mis asju tegema peab.
Alguses jagasime kõik nelja peale ära, kuid siis öeldi, et üks mängib kannatanut.
Kohe oli selge kes. Selleks olin mina, sest mina veel eriti neid õigeid võtteid
ei tea ja oli hea, et sain samal ajal neid ka ise näha. Seal läks meil ka päris
hästi. Minu tiimikaaslased teadsid meditsiinist ikka päris palju.
Ja nüüd viimane punkt. Lehele oli
märgitud lihtsalt sõnaga jõgi. Kohe tuli pähe mõtted jõe ületamisest ujudes või
läbi joostes. Tegelikult oli asi palju lihtsam: tuli ennast kinnitada rakmete
ja karabiiniga trossi külge ja ennast mööda trossi edasi tõmmates jõgi ületada.
Siis tuli ennast trossi küljest lahti saada ja joosta veidi edasi, kus pidi
jõge ületama nii, et all on veidi laiem koormalindi taoline nöör (täpne nimetus
ei meenu) ja üleval tross. Ülevalt kinni hoides ja mööda nööri edasi liikudes
saime jõe ületatud. Vette kukkumine polnud karistatav ja selle peale jooksid
Gerli ja Grete-Kai otse läbi jõe. Viimaseks tuli rakmed jalast saada ja need
kindlasse kohta riputada. Nagu ma mäletan siis meie vastutaja oli meie üle
päris õnnelik ja andis lootust, et ehk saame esikolmikusse.
Tagasi läksime nii, et naeratus
oli kõrvuni, sest lõpp juba paistis. Kuigi oli ka veidi kurb meel, sest kogu võistlus oli väga väga lahe. Siiski
vaatasime igal teeristil igaksjuhuks kullipilguga tee üle, sest vastutegevus
võis ka seal varitseda. Õnneks saime ilma vahejuhtumiteta linna, kus
vastutegevus enam tegutseda ei tohtinud. Spordihoone nurgal tegime ka
lõpujooksu finishisse ja meele tegi veel rõõmsamaks kui nägime, et meie
vastutaja juba ootab ja eemal saab süüa. Kiire varustuse kontroll ja ruttu
pesema.
Hiljem liikusime lasketiiru, kus
toimus võistluse lõpetamine, diplomite jagamine ja kohtaade teatamine. Meie
väga väga tubli tiim sai teise koha. See on lausa imeline ja muutis kõige, mis
oli hea veel paremaks
Grete-Kai - Nii suurt seiklust pole mul vist varem
olnud. Olen väga rahul meie sooritusega, ikkagi teine koht ja me ei jäänud
vastutegevusele kordagi vahele (kuigi pidime mitmel korral eest ära jooksma).
Meeldis, et teisel päeval saime kiiresti punktidesse ja üldiselt olid kõik
punktid huvitavad. Olen väga rahul, et oma nädalavahetuse Kotkaretkel veetsin.
Kaisa - Võistlus meeldis mulle väga, sai üle
tüki aja uuesti metsa võistlema minna ja tore viis kuidas oma vaba aega veeta.
Suureks üllatuseks tuli mulle see, kuidas meie tiim sai kõikide asjadega hästi
hakkama ja motivatsiooni meil ikka jätkus mõnusalt, olime rõõmsad ja ei
vingunud. See mulle räigelt meeldis.
Gerli - Võistlus oli väga tore. Ülesanded olid väga hästi
korraldatud ja me saime nendega ülihästi hakkama. Seltskond oli ka väga lahe,
rajal sai palju nalja. Tallinn sai kuulsaks sõnaga ,,ujujad’’, kuna meid ei
takistanud ükski jõgi ega kraav ja olime pidevalt märjad. Mulle meeldis väga,
et keegi ei vingunud ega virisenud, väga lõbus oli.
Enamus pilte on teinud Grete-Kai, aga mõned on võetud siit: http://online.le.ee/2016/09/29/galerii-laanemaa-kodututarde-ja-noorkotkaste-patrullvoistlus-kotkaretk/
Kaks hästi toredat Lääne maleva noormeest tegid võistlusest väga lahedad kokkuvõtvad videod:
Kevin Mardiste video:
Kert Õiglase video:
Kommentaarid
Postita kommentaar