Motivatsioonilaager 21-22.01.17
Mida teha, kui õues on pime, õppimisest on juba veidi kopp ees ja tahaks midagi eriti toredat teha? Squad rühma kodutütardel Ly-l ja Sandral oli selle probleemi lahendamiseks hullult äge idee: kutsuks kokku võimalikult palju inimesi ning peaks maha ühe vägeva pidžaamapeo, vaataks filmi, sööks head ja paremat ning veedaks nädalavahetuse heade sõprade seltsis.
Kohal pidime olema laupäeva õhtul 20.30 ning enne seda tuli võimalikult palju magada (vähemalt minul, kui suurel unekotil oli seda hädasti vaja), sest oli ju ilmselge, et sellel ööl seda teha ei saa. Kõik vajalik tuli kotti pakkida, magamiskoti asemel paluti kaasa võtta kas pleed või tekk, põhjenduseks see, et nii on armsam ja tegelikult ju ongi! Kohapeal moodustus meist tõeline loomaaed, kellel tiigri, kellel leopardi või hoopis rebaste ja liblikatega pleed kaasas.
Kõigepealt oli vaja õppeklass puhtaks teha ning kõik lauad ja toolid kokku panna. Tuli teha filmi ajaks popcorni, lõigata melonit ja valada mahla. Kui kõik see tehtud, võiski meie õhtu alata. Esimene film oli pisematele mõeldud ja suured leidsid end üsna varsti teisest ruumist lauamängu „Eesti mäng“ mängimast. Küsimused võtsid ikka korralikult ajusid ragistama, varsti vedasime end jälle teise tuppa sööma. Hetk hiljem mängisime veel paar seltskonnamängu ja nii oligi juba pisematel kohalolijatel aeg magama minna. Nad liikusid teise ruumi, et saaks mõnusalt unne jääda. Meil aga seevastu oli uni kui käega pühitud ja läks lahti uus mänguring. Üritasime mängida monopoly, aga igalühe mälus olid omad reeglid ja nii see kuidagi hajus tahaplaanile. Kuulasime head muusikat ja olime täitsa niisama. Mida sa muud elult tahad, eksole!
Panime ka endale uue filmi, kuid siis järsku voolas pisikeste hord meie tuppa ja nii vaatasimegi kõik koos filmi. Suure laua peale oli tekkinud suur hunnik toitu ning see aitas meil filmi ajal tekkinud näljatundest hoiduda.
Film läbi, lapsed tuttu. Ilmselt ei kehtinud see meie kohta, sest head seltskonda jätkus ja nalja sai kõvasti. Lõpuks, kui me siis niiöelda „üritasime“ magama jääda, saime proovida kuidas on silkudel karbis olla. Kõik tüdrukud olid ennast ühe madratsi peale ära mahutada. Tegelikult nii väga kitsas ei olnudki, pidi lihtsalt kõhu sisse tõmbama ja head nägu tegema. Tegime vist päris kõva lärmi, sest juhendaja käis ikka üsna tihti ukse peal vaatamas ja klassis kõndis ka paar korda ringi. Siin kohal pean mainima, et me oleme kõik näitlejatiitli ära teeninud, sellist une teesklemist pole ma päris kindlasti ennem näinud. Kõik oleksid nagu narkoosinuiaga hetk tagasi hoobi saanud ning rahulolevat nohinat oli igalt poolt kuulda.
Hommikuks oli meie silgukarp hõredamaks jäänud, sest osad meie tublidest tüdrukutest olid endale kohustuseks võtnud läbida 2016/2017 Noorte Kotkaste Baaskursus. Ärkamine oli neil vaevaline, sest päris paljud ei maganud öö jooksul kordagi, kui siis ainult mõnikümmend minutit tavapärast iluund. Kursusele minnes anti neile kaasa paar nippi kuidas ärkvel püsida, näiteks tuleb tukkuma jäädes koheselt teha kükke või kätekõverdusi. Meie, kes me kursusele ei läinud saime veel kaks tundi südamerahus magada.
Kuskil kella üheksa ajal oligi äratus. Ega me väga tõusta ei tahtnud, aga tuli tõusta ja koristama hakata. Meie üliägedad ja super armsad juhendajad tegid meile hommikuks küpsisetorti. No kas pole mitte armas? Sõime ära oma koogitükid, koristasime kõik ruumid korralikult puhtaks ja oligi kõik.
Sõpradele kallid ja lehvitused ning head sõnad järgmise korrani.
Kohal pidime olema laupäeva õhtul 20.30 ning enne seda tuli võimalikult palju magada (vähemalt minul, kui suurel unekotil oli seda hädasti vaja), sest oli ju ilmselge, et sellel ööl seda teha ei saa. Kõik vajalik tuli kotti pakkida, magamiskoti asemel paluti kaasa võtta kas pleed või tekk, põhjenduseks see, et nii on armsam ja tegelikult ju ongi! Kohapeal moodustus meist tõeline loomaaed, kellel tiigri, kellel leopardi või hoopis rebaste ja liblikatega pleed kaasas.
Kõigepealt oli vaja õppeklass puhtaks teha ning kõik lauad ja toolid kokku panna. Tuli teha filmi ajaks popcorni, lõigata melonit ja valada mahla. Kui kõik see tehtud, võiski meie õhtu alata. Esimene film oli pisematele mõeldud ja suured leidsid end üsna varsti teisest ruumist lauamängu „Eesti mäng“ mängimast. Küsimused võtsid ikka korralikult ajusid ragistama, varsti vedasime end jälle teise tuppa sööma. Hetk hiljem mängisime veel paar seltskonnamängu ja nii oligi juba pisematel kohalolijatel aeg magama minna. Nad liikusid teise ruumi, et saaks mõnusalt unne jääda. Meil aga seevastu oli uni kui käega pühitud ja läks lahti uus mänguring. Üritasime mängida monopoly, aga igalühe mälus olid omad reeglid ja nii see kuidagi hajus tahaplaanile. Kuulasime head muusikat ja olime täitsa niisama. Mida sa muud elult tahad, eksole!
Panime ka endale uue filmi, kuid siis järsku voolas pisikeste hord meie tuppa ja nii vaatasimegi kõik koos filmi. Suure laua peale oli tekkinud suur hunnik toitu ning see aitas meil filmi ajal tekkinud näljatundest hoiduda.
Film läbi, lapsed tuttu. Ilmselt ei kehtinud see meie kohta, sest head seltskonda jätkus ja nalja sai kõvasti. Lõpuks, kui me siis niiöelda „üritasime“ magama jääda, saime proovida kuidas on silkudel karbis olla. Kõik tüdrukud olid ennast ühe madratsi peale ära mahutada. Tegelikult nii väga kitsas ei olnudki, pidi lihtsalt kõhu sisse tõmbama ja head nägu tegema. Tegime vist päris kõva lärmi, sest juhendaja käis ikka üsna tihti ukse peal vaatamas ja klassis kõndis ka paar korda ringi. Siin kohal pean mainima, et me oleme kõik näitlejatiitli ära teeninud, sellist une teesklemist pole ma päris kindlasti ennem näinud. Kõik oleksid nagu narkoosinuiaga hetk tagasi hoobi saanud ning rahulolevat nohinat oli igalt poolt kuulda.
Hommikuks oli meie silgukarp hõredamaks jäänud, sest osad meie tublidest tüdrukutest olid endale kohustuseks võtnud läbida 2016/2017 Noorte Kotkaste Baaskursus. Ärkamine oli neil vaevaline, sest päris paljud ei maganud öö jooksul kordagi, kui siis ainult mõnikümmend minutit tavapärast iluund. Kursusele minnes anti neile kaasa paar nippi kuidas ärkvel püsida, näiteks tuleb tukkuma jäädes koheselt teha kükke või kätekõverdusi. Meie, kes me kursusele ei läinud saime veel kaks tundi südamerahus magada.
Kuskil kella üheksa ajal oligi äratus. Ega me väga tõusta ei tahtnud, aga tuli tõusta ja koristama hakata. Meie üliägedad ja super armsad juhendajad tegid meile hommikuks küpsisetorti. No kas pole mitte armas? Sõime ära oma koogitükid, koristasime kõik ruumid korralikult puhtaks ja oligi kõik.
Sõpradele kallid ja lehvitused ning head sõnad järgmise korrani.
Kommentaarid
Postita kommentaar